Long Island , saar Atlandi ookeanis, et sisaldab Kaguosa kaguosa New York osariik, USA. Saar asub umbes paralleelselt Kreeka lõunakaldaga Connecticut , millest seda eraldab põhjas Long Island Sound. Long Islandi läänepoolne ots moodustab osa Harbouri sadamast New Yorgi linn . Saarel on neli maakonda; läänest itta on need Kings, Queens, Nassau ja Suffolk.
Long Island: Montauk Point Light Montauk Point Light, Long Island, New York. USA rannavalve visuaalse teabe galerii (foto nr 080817-G-0000X-015)
Kingsi maakond on New Yorgi linnaosa Brooklyn ja Queensi maakond on Queensi linnaosa. Long Islandi läänepoolne osa antakse peaaegu täielikult üle New Yorgist ulatuvale linna- ja äärelinna laienemisele, kuid saare idaosa on oma olemuselt endiselt osaliselt maapiirkond ja koosneb suuresti tasastest, viljakatest põllumaadest ning pikkadest liivarandadest.
Long Island ulatub 190 miili (190 km) kaugusel ida-kirde suunas Hudsoni jõgi . Selle laius on 12–20 miili (19–32 km) ja selle pindala on 1401 ruut miili (3629 ruut km). Selle idapoolne ots on jagatud kaheks kitsaks poolsaareks; põhja poolsaar on umbes 40 miili (40 km) pikk ja kulmineerub Orient Pointi ning lõunapoolne poolsaar on umbes 64 miili pikkune ja lõpeb Long Islandi idaservas Montauk Pointis. Saare põhjarannikul asuvad lahed hõlmavad Flushingit, Little Neckit, Manhassetit, Cold Springsi sadamat, Huntingtoni, Smithtownit ja Port Jeffersoni sadamat. Long Islandi lõunakallast, mis asub Atlandi ookeani ääres, ääristab peaaegu pidev liivabaaride ja liivasäärte rida, mis moodustavad mitmeid lisandeid Jamaica ja Suur-Lõuna lahed. See liivariba laieneb teatud punktides, moodustades väikeseid saari, millest mitmed on muutunud populaarseks supelrannaks nagu Rockaway rand, Long Beach ja Jonesi rand. Fire Islandi ehk Suure lõunaranna nimelist pikka spiiti hõivab suuresti Fire Islandi riiklik mererand.
Kuni eurooplaste asustamiseni asustasid saart indiaanlased, läänepoolses otsas üldiselt Delaware'i rahvad ja ülejäänud osas Montauki rahvad. Algselt oli see osa territooriumist, mida haldas Plymouth Company, ja 1635. aastal kandis selle tiitli arvatavasti Charles I Stirlingi 1. krahvile William Alexanderile. Vaatamata ingliskeelsetele väidetele sai saar hiljem osaks Hollandi Lääne-India ettevõtte taotletud territooriumist. Breuckelen (Brooklyn), Amersfort (Flatlands), Midwout (Flatbush) ja Nieuw Utrecht (New Utrecht) asutati ettevõtte vahel aastatel 1636–1660. Inglise asunike asutatud linnade hulka kuulusid Southampton (1640), Southold (1640), Hempstead ( 1644), Gravesend (1645), Flushing (1645), Newtown (1655) ja Jamaica (1656). Hartfordi lepinguga (1650) Uus-Hollandi ja Uus-Inglismaa Konföderatsiooni vahel tõmmati piirjoon Oysteri lahest ookeani, tunnistades saart läänes hollandi ja idas inglise keelt.
1664. aasta märtsis oli Long Island osa piirkonnast, mille andis Yorki hertsog Jamesile (hiljem James II) Charles II ja august Inglismaa vallutas New Amsterdami ja Hollandi territooriumi. Long Islandist sai Yorkshire'i osa ja seda reguleerisid kehtivad seadused välja kuulutatud Hempsteadis märtsis 1665. Maakonnasüsteem võeti kasutusele aastal 1683 Suffolki, Queens'i ja Kings'i maakondade loomisega. Jooksul Ameerika revolutsioon , Long Island oli nii lojaalsete kui ka patriootide tegevuse levik ning selle rannikualal tegid eraisikud ja sõjaväeosad rünnakuid. Saar oli sõja ajal peamine toidu- ja puiduallikas ning Long Islandi lahing oli esimene osalus 1776. aasta kampaanias.
milline oli hariduse pruun v
1844. aastal Green Islandi poole viiva Long Islandi raudtee valmimine võimaldas saarel saada suureks turu-aianduskeskuseks, mille saadusi saaks New Yorki saata. Kalapüük, vaalapüük ja austreerimine olid samuti olulised, kuid 19. sajandi teisel poolel muutus saar New Yorgi jõuka eliidi jaoks atraktiivseks puhkealaks. Põhjarannikule rajati suurepäraseid mõisaid ja mõisaid ning New Yorgist idasuunal lõunakaldale ehitati tuhandeid suvepuhkureid meelitanud hotelle. Coney saar, Jonesi rand ja paljud teised saare rannad, sadamad, jahtide basseinid, golfiväljakud ja pargialad muudavad selle igal suvel miljonite külastajate mänguväljakuks.
New Yorgi pidev kasv 20. sajandil põhjustas Long Islandi elanikkonna järsu tõusu; Nassau ja Suffolki maakond kahekordistasid ja neljakordistasid oma populatsioone aastatel 1950–1970, ehkki need seejärel stabiliseerusid. Saar oli kunagi suur tootmiskeskus, eriti lennukite ja elektriseadmete tootmiskeskus, kuid majanduse alustalaks on saanud teenused ja kergetööstus. Sajad tuhanded pika saarlased sõidavad iga päev tööle New Yorki. Long Islandi teenindab nii põhja- kui lõunakallas ja läbi saare keskosa mööda Long Islandi raudteed, mis viib rohkem pendelrändureid kui ükski teine raudtee riigis. Saart ühendab kõrgelt arenenud ja tõhus kiirteede süsteem Manhattan ja muud New Yorgi linnaosad mitmete suuremate mootorsõidukite liiklust võimaldavate sildade ja tunnelite ning raudtee- ja metrooliinide ääres. Pop. (2000) 7 448 618; (2010) 7 568 304.
