Ladina keel Ladina keeles Ladina keel , Indoeuroopa keel kursiivis ja esivanem kaasaegsele Romaani keeled .
Ladinakeelne kiri Ladina kiri Colosseumis, Rooma, 5. sajand. Wknight94
Algselt rääkisid madalamal elavad väikesed inimrühmad Tiberi jõgi , Levis ladina keel koos Rooma poliitilise võimu suurenemisega kõigepealt Itaalia ning seejärel enamikus Lääne- ja Lõuna-Euroopas ning Vahemere kesk- ja lääneosas Aafrika rannikupiirkondades. Kaasaegsed romaani keeled arenesid Rooma impeeriumi eri osade kõneldavast ladina keelest. Jooksul Keskaeg ja suhteliselt viimase ajani oli ladina keel läänes teaduse ja kirjanduse eesmärkidel kõige enam kasutatav keel. Kuni 20. Sajandi teise pooleni nõuti selle kasutamist kiriku liturgias Roomakatoliku Kirik.
Vanim ladina keele näide säilinud , võib-olla pärineda 7. sajandistbce, koosneb neljasõnalisest pealdisest in Kreeka keel tähemärki fibula või mantli nööpnõel. See näitab täishäälikute säilimist rõhutamata silpides - erinevalt hilisemate aegade keelest, mis on täishäälikuid vähendanud. Varases ladina keeles oli sõna aktsendis rõhu rõhk, erinevalt vabariikliku ja keiserliku perioodi ladina keelest, kus aktsent langes kas sõna järgmisele või viimasele silbile.
Klassikalise perioodi ladina keeles oli substantiivide ja omadussõnade käändes (nominatiivne, vokatiivne, genitiivne, datatiivne, akusatiivne, ablatiivne) kuus regulaarselt kasutatavat juhtumit, kusjuures mõnes käändesõnade klassides leidus lokatiivi jälgi. Välja arvatud i- tüve ja kaashääliku tüve deklinatsiooniklassid, mille ta ühendab ühte rühma (loetletud jaotises grammatika raamatud kui kolmas käände), ladina keel eristas enamikku indoeurooplastelt pärandatud deklinatsiooniklassidest.
Klassikalise perioodi jooksul oli kasutusel vähemalt kolme tüüpi ladina keelt: klassikaline kirjalik ladina keel, klassikaline oratooriline ladina keel ja tavaline ladina keel kõnekeelne Ladina keelt, mida kasutab keskmine keele kõneleja. Ladina keele kõnelemine muutus jätkuvalt ja see lahkus üha enam grammatika, häälduse ja sõnavara klassikalistest normidest. Klassikalisel ja vahetul klassiklijärgsel perioodil pakuvad ladina keele kõnelemise peamist allikat arvukad pealdised, kuid pärast 3. sajanditseda, kirjutati palju populaarse stiili tekste, mida tavaliselt nimetatakse vulgaarseks ladinakeelseks. Sellised kirjanikud nagu Püha Jerome ja Püha Augustinus kirjutasid aga 4. sajandi lõpus ja 5. sajandi alguses head kirjanduslikku hiline ladina keelt.
Ladina keele edasine areng jätkus kahel viisil. Esiteks arenes keel kohalike kõneldavate vormide põhjal ja arenes tänapäevasteks romaani keelteks murded . Teiseks jätkus keelt kogu keskajal enam-vähem standardiseeritud kujul usu- ja stipendiumikeelena; sellisel kujul avaldas see suurt mõju Lääne-Euroopa keelte arengule.
Klassikalise ladina keele hääldamise tõendeid on sageli raske tõlgendada. Ortograafia on tavapärane ja grammatikute kommentaarides puudub selgus, nii et see on märkimisväärsel määral vajalik ekstrapoleerida romaani hilisematest arengutest, et seda kirjeldada.
Kõige olulisem ebaselgus kannab ladinakeelset intonatsiooni ja rõhuasetust. Viis, kuidas täishäälikud arenesid eelajaloolises ladina keeles, viitab võimalusele, et iga sõna esimeses silpis on rõhumärk aktsent; hilisematel aegadel langes aktsent siiski eelviimane silp või kui sellel oli kerge kogus, siis eel eelviimasel. Selle aktsendi olemuse üle vaieldakse tuliselt: tänapäevased grammatikud näivad oletavat, et see oli muusikaline, tonaalne aktsent ja mitte stressi aktsent. Mõned teadlased väidavad siiski, et ladina keele grammatikud jäljendasid lihtsalt orjalikult oma kreeka kolleege ja et ladina aktsendi sidumine silbiga täishääliku pikkusega muudab ebatõenäoliseks, et selline aktsent oleks tonaalne. Tõenäoliselt oli see kerge pinge aktsent, millega tavaliselt kaasnes kõrguse tõus; hilisemas ladina keeles näitavad tõendid, et stress muutus raskemaks.
Süsteem silp kogus, mis on seotud täishäälik pikkus, peab olema andnud klassikalisele ladina keelele eristava akustilise iseloomu. Laias laastus lõppes hele silp lühikese häälikuga ja raske silbi pika vokaali (või diftongi) või konsonandiga. Erinevus pidi mingil määral kajastuma ladina ladina keeles või varases romansis, sest isegi pärast seda, kui häälikupikkuse süsteem oli kadunud, arenesid silbid kerged või lahtised sageli teistmoodi kui rasked või suletud silbid.
Kuna vokaalide pikkuse süsteem kadus pärast klassikalist perioodi, pole kindlalt teada, kuidas häälikuid sel perioodil hääldati; kuid romaani hilisemate arengute tõttu eeldatakse, et vokaalipikkused eristused olid seotud ka kvalitatiivsete erinevustega, kuna lühikesed vokaalid olid avatumad või lõtvamad kui pikad vokaalid. Tavapärases ortograafias ei tehtud vahet pikkadel ja lühikestel täishäälikutel, ehkki algusaegadel üritati seda parandada erinevate seadmetega. Rooma vabariigi lõpus kasutati pika vokaali tähistamiseks sageli nn tippu (üks vorm nägi välja nagu hamza [ʾ]), kuid see tähis asendati keiserlikel aegadel äge aktsent (′). Klassikalises ladina keeles oli pikkussüsteem värsi, isegi populaarse värsi oluline omadus ja vokaalipikkuse vigu peeti barbaarseks. Hilisematel aegadel ei suutnud paljud luuletajad aga ilmselgelt vastata klassikalise prosoodia nõudmistele ja neid kritiseeriti selle eest, et nad lubasid aktsendil ületada pikkused.
Pikkade täishäälikute kõrval ā, ē, ī, ō, ū ja lühikesed täishäälikud ă, ĕ, ĭ, ŏ, ŭ haritud kõnes klassikalisel perioodil kasutati ka ümarat ümarat täishäälikut, heli, mis võeti kreeka upsilonist ja hääldati pigem nagu prantsuse keelt u (sümboliseerib Y aastal Rahvusvaheline foneetiline tähestik —IPA) sõnadega, mis on laenatud kreeka keelest; rahva kõnes hääldati seda ilmselt nagu ladina keelt ŭ , kuigi hilisematel aegadel ī mõnikord asendati. Neutraalset vokaali kasutati ilmselt mõnes rõhutamata silbis ja see kirjutati u või i ( Parim, parim Parim), kuid viimane renderdamine muutus standardiks. Pikk e , varasemast Ei , oli arvatavasti täielikult sulandunud ī klassikalise perioodi järgi. Klassikalises häälduses kasutati ka mõnda diftongid seda hääldavad haritud roomlased palju, nii nagu neid õigekirja kirjutatakse, eriti ae (varem ai ), hääldatakse võib-olla lahtisena e maalähedases kõnes, kell (maalähedane avatud ō ) ja oe (varem Hei , Hiline ladina keel e ).
Klassikaline ladinakeelne konsonantssüsteem sisaldas tõenäoliselt rida labiaalseid helisid (toodetud huultega) / p b m f / ja tõenäoliselt / w /; hambaravi või alveolaarseeria (toodetud keelega vastu esihambaid või alveolaarsel harjal ülemiste esihammaste taga) / t d n s l / ja võimalik, et / r /; veluarsari (toodetud keelega, mis läheneb veluumile või pehme suulaele või puutub kokku) / k g / ja võib-olla / ŋ /; ja labiovelari sari (hääldatakse ümarate huultega) / kaastalgaastal/. Kirjutati heli / k / c ja / kaastalja / gaastal/ olid kirjutatud qu ja gu vastavalt.
Neist / kaastalja / gaastal/ olid tõenäoliselt üksikud labialiseeritud veluarkaashäälikud, mitte klastrid, kuna need ei tee rasket silpi; / gaastal/ esineb alles pärast / n /, nii et selle ühe kaashääliku staatuse kohta saab ainult oletusi teha. Heli, mida tähistab ng (hääldatakse nagu inglise keeles laulma ja IPA-s esindatud / ŋ /), kirjalik ng või gn ei pruugi foneemiline staatus olla (paarile vaatamata) annus / agnus “Aasta” / “tall”, milles / ŋ / võib pidada / g /) asendivariantiks. Ladina täht f ilmselt esindatud klassikaliste aegadega labiodentaalne heli, mida hääldati nii, et alahuul puudutas ülemisi esihambaid nagu ingliskeelne vaste, kuid varem võis see olla bilabiaalne (hääldati kahe huulega, mis puudutasid üksteist või lähenesid üksteisele). Nn konsonant i ja u ei olnud ilmselt tõelised kaashäälikud, vaid hõõrdumatud poolhäälikud; Romantika tõendid viitavad sellele, et hiljem muutusid nad palatatiivseks frikatiiviks / j / (hääldatakse keele puudutamisel kõvale taevale või lähenemisele ning mittetäieliku sulgemisega) ja bilabiaalseks frikatiiviks / β / (hääldatakse huulte vibratsiooni ja mittetäieliku sulgemisega), kuid klassikalise perioodi kohta pole seda soovitust. Mõned romaani teadlased soovitavad ladina keelt s oli hääldus nagu koos kaasaegses kastilianis (hammaste taha tõstetud otsaga, mitte teraga, tekitades lisingumulje); varases ladina keeles nõrgendati selle lõpppositsiooni sageli, see tunnus iseloomustab ka idaromaani keeli. The r oli klassikalises perioodis tõenäoliselt keeletrill, kuid on varasemaid tõendeid selle kohta, et mõnes asendis võis see olla frikatiiv või klapp. Neid oli kahte tüüpi l , veluar ja palataalne (pehme, kui sellele järgneb i ).
Nasaalsed konsonandid olid ilmselt nõrgalt liigendatud mõnel ametikohal, eriti varem meditsiiniliselt s ja lõplikus asendis; tõenäoliselt põhjustas nende mediaalne või lõpppositsioon eelneva vokaali pelgalt nasaalseks muutmise.
Lisaks näidatud kaashäälikutele kasutasid haritud rooma keelt kõnelevad kõnelejad ilmselt tervet rida hääletuid hingeldatud peatusi, mis on kirjutatud ph, th, ch , mis on algselt laenatud kreeka sõnadest, kuid esineb ka emakeelsetes sõnades ( ilus 'Ilus' lacrima 'Pisarad' triumf ‘Triumf’ jne) 2. sajandi lõpustbce.
Järjekordset mittevokaalset häält / h / hääldasid ainult haritud kõnelejad isegi klassikalisel perioodil ja viited selle kadumisele vulgaarses kõnes on sagedased.
Klassikalisel perioodil kahekordselt kirjutatud kaashäälikud olid ilmselt nii selgelt väljendunud (tehti vahet näiteks nende vahel) pärak ‘Vana naine’ ja annus “Aasta”). Kui kaashäälik i ilmus intervokaalselt, see oli kõnes alati kahekordistunud. Enne 2. sajanditbce, konsonantide geminatsiooni (helide kahekordistamist) ortograafias ei näidatud, kuid kõnes oli see tõenäoliselt aktuaalne. Idaromaani keeltes olid tervikuna ladinakeelsed kaashäälikud (nagu itaalia keeles), läänekeeled aga lihtsustasid neid sageli.
Ladina keel vähendas indoeuroopa nimisõnade arvu kaheksalt kuuele, lisades abiatsioonijuhtusse sotsiaalse-instrumentaalse (vahendeid või agentuuri näitav) ja lisaks eraldatud vormidele ka lokatiivi (tähistades koha või koha, kus algselt tähistati lahususe ja allika suhted). Kahekordne arv läks kaduma ja a-st arendati välja viies nimisõna käände heterogeenne nimisõnade kogu. Tõenäoliselt enne romaani perioodi vähendati juhtumite arvu veelgi (vanas prantsuse keeles oli neid kaks - nominatiivsed, verbi teema jaoks kasutatavad ja kaldus, mida kasutati kõigi muude funktsioonide jaoks - ja Rumeenia keel tänapäeval on verbi subjekti ja otsese objekti jaoks kasutusel kaks nominatiivset-akusatiivi ja verbi omamise ja kaudse objekti tähistamiseks kasutatav genitiiv-datiiv) ning neljanda ja viienda käände sõnad imendusid ülejäänud kolm või kadunud.
Verbivormide hulgast ühendatakse indoeuroopa aorist (mis näitab tegevuse lihtsat esinemist ilma kestusele või lõpule viidata) ja täiuslik (mis näitab toimingut või olekut, mis on lõpetatud lausumise ajal või ajal, millest on räägitud) ja konjunktiiv ( faktidega vastuolus olevate ideede väljendamine) ja optatiivne (soovi või lootuse väljendamine) ühinesid subjektiivse meeleolu moodustamiseks. Uus pingeline kujunenud vormid olid tulevik - bō ja ebatäiuslik - bam ; passiivne - r , mis on leitud ka keldi ja tokari keeles, töötati välja ka. Uus ühend moodustati passiivsed ajavormid täiusliku osalausega ja seda Olema olema (nt on laaditud ‘Ta, ta, see oli koormatud’) - sellised liitvormid arenesid romantikas edasi. Üldiselt morfoloogia klassika perioodist kodifitseeriti ja kõikuvad vormid jäigalt fikseeriti. Sisse süntaks ka varasemat vabadust piirati; seega akusatiivi ja infinitiivi kasutamine aastal kaudne kõne (kaudne diskursus) muutus kohustuslikuks ja hästi diskrimineerimine nõuti subjunktiivi kasutamisel. Kui varasemad kirjutajad võisid kasutada eessõnalisi fraase, eelistasid klassikalised autorid paljaste nominaalsete ja väiketähtedega vorme kui keerukamaid ja täpsemaid. Klassikalise keele tunnuseks olid keerukad laused, millel oli peene eristusvõimega sidesõnade kasutamine, ja mängiti tõhusalt paindliku sõnajärje pakutavate võimalustega.
Klassikajärgsel ajastul hakati Ciceronian stiili pidama vaevaliseks ja igavaks ning epigrammaatiliselt kokkusurutud stiili eelistasid sellised kirjanikud nagu Seneca ja Tacitus. Samaaegselt ja veidi hiljem tulid moes kirevad üleküllased kirjad - neid nimetatakse sageli Aafrikaks -, eeskätt Apuleius (2. sajand)seda). Klassikaliste ja postklassikaliste mudelite jäljendamine jätkus isegi 6. sajandil ja tundub, et on olnud järjepidevus kirjandustraditsioonist mõnda aega pärast Lääne-Rooma impeeriumi langemist.
miks pole eenoki raamat kaanon
Impeeriumi kasv levis Rooma kultuur kogu Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Kõigil aladel, isegi eelpostides, ei tunginud mitte ainult leegionite karm keel, vaid näib, et ka virgiliuse värsi ja kibererose proosa peened peensused. 20. sajandi lõpu uuringud viitasid sellele, et näiteks Suurbritannias oli romaniseerimine laiemalt levinud ja põhjalikum kui seni arvati ning koloniseeritud piirkonna hästitoimivad britid olid Rooma väärtustest põhjalikult läbi imbunud. Kui kaugele need lihtrahva kätte jõudsid, on raske öelda. Kuna ladina keel suri Suurbritannias välja, arvatakse sageli, et seda oli kasutanud ainult eliit, kuid mõned arvavad, et see oli Rooma brittide hulgimüügi tulemus. Siiski on tõenäolisem, et anglosaksi asustuse struktuur ei olnud vastuolus rooma-keldi keelega ja et viimased imendusid järk-järgult uude ühiskonda.
